See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2012) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2019) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Langobardide kuningriik Regnum Langobardorum 568–774 | |||||
Langobardide kuningriik oma suurimas ulatuses (sinine), Aistulfi ajal (749–756) | |||||
Valitsusvorm | monarhia | ||||
---|---|---|---|---|---|
Pealinn | Pavia (hiljem Milano ja Monza) | ||||
Religioon | katoliiklus, ka arianism, paganlus | ||||
Riigikeeled | langobardi, ladina, rahvaladina | ||||
Rahaühik | tremissis | ||||
|
Langobardide kuningriik (ladina keeles Regnum Langobardorum) oli varakeskaegne germaani riik pealinnaga Pavias, mille rajasid langobardid 568.-569. aastal Apenniini poolsaarele (sissetung Itaaliasse) ja mis kestis 774. aastani (kuningriigi langemine Karl Suure juhitud frankide kätte).
Kuningriigi koosseisus oleva kahe suure ala (Langobardia Major Põhja- ja Kesk-Itaalias ning Langobardia Minor lõunas) üle ei olnud nende valitsejatel kuningriigi kahe sajandi pikkuse kestmise jooksul pidevalt tõhusat kontrolli. Algsest hertsogkondade tugevast autonoomiast arenes kuningriigis aja jooksul üha suurem suveräänne keskvõim ning see arenes Itaalia kuningriigiks. Langobardid omandasid järk-järgult Rooma tiitlid, nimed ja kombed ning pöördusid osaliselt ortodokssesse kristlusse (7. sajand), kuigi mitte ilma pikkade usuliste ja rahvuslike konfliktideta. Selleks ajaks, kui Paulus Diaconus neist 8. sajandil kirjutas, olid langobardi keel, riietus ja isegi soengud kõik kadunud.